Kõrge kukkumine

Juhan Smuuli ‘Polkovniku lesk’ ainetel ‘Kõrge kukkumine’

Originaal: Juhan Smuuli (18. veebruar 1922 Muhu – 13. aprill 1971 Tallinn)
“Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi” (1965).

Näitleja ja lavastaja on tänulikud oma pikaaegsele peanäitejuhile Aime Lutsarile lavastuse alustamise eest üle 4 aasta tagasi, enne oma maise teekonna lõppu, Rainer Millerile lavastusele Autori hääle andmise eest, ja Virgo Mäele muusikaarhiivi puudutava abi eest.

Polkovniku lese sündroom ehk hüpohondria

(Refereeritud Heili Laido tekstist.)

Polkovniku leseks nimetatakse inimest, kes on veendunud, et põeb alatasa kõikvõimalikke tõbesid. Lisaks on ta kindel, et teda mitte keegi – eelkõige arstid – ei mõista ega suuda aidata. Tema nimelt on eriline. Selliseid haigeid nimetatakse meditsiinis hüpohondrikuteks. Hüpohondria on psüühikahäire, mille puhul inimene on kindel, et põeb mõnd ravimatut või eluohtlikku haigust.

Tänapäeva meditsiin ja psühholoogia on uurinud psühhosomaatiliste haiguste tagamaid ning tõestatud, et enamike haiguste põhjustajaks on ebasobiv eluviis ja mõtlemine. Inimene on see, kes ta usub end olevat, ja kui ta usub, et on haige, siis ta ka ON haige. Hüpohondrik ongi haige, kel endal on raske ja kelle lähikondlastel on samuti raske, sest vaatamata oma pühendumisele, tähelepanule ja abiandmisele, ei näe nad iial paranemise tunnuseid.

Kuidas ära tunda polkovniku leske?

Ta teeb teiste ees nägusid ja draamat, räägib pikalt oma seisundist ja nõuab sellele palju tähelepanu. Seltskondliku jutu põhiteema on alati tema haigus. Jutus puudub optimism ja lootus paranemisele. Kui kannatlik kuulaja püüab temasse sisendada positiivsust, tuua näiteid kellegi paranemisest ja meditsiini arengust, vaatab polkovniku lesk teda kui mittemõistjat, kes ei suuda taibata, et TEMA ja TEMA HAIGUS ON ERILISED. Kui keegi üritab rääkida millestki muust, siis see ärritab polkovniku leske, ta peab muid teemasid tühisteks ja ta toob jututeema ikka oma haiguse juurde tagasi. Väga ebameeldiv on ka see, kui keegi teine tahab oma haigustest rääkida – teiste haigused on ju ravitavad ega põhjusta kannatusi.

Polkovniku lesk valib, millal ja kuidas vastavalt käituda. Kui pole tänuväärset publikut, pole ka mõtet oma energiat kulutada. Tal jagub energiat vaid haigusteks ja suhtlemiseks nendega, kes teda rohkem mõistavad ja talle kaasa tunnevad. Eriti meelepärane on kohata kedagi võõrast, kellele saab endast uue hooga innukalt rääkida.

Ta kasutab haigust relvana, et rikkuda teiste meeleolu. Kellelgi pole õigust rõõmu tunda – kuidas sa julged rõõmus olla, kui lähedane piinleb haiguse käes! Nii kaotab ta kaotab huumorimeele – ei mõista nalja. Polkovniku lesel on raske: “haigused” vähendavad ta elukvaliteeti ja ta ei saa endale lubada paljutki, mida teised.

Kuna ebameeldivad toimingud halvendavad tervist, hoidub ta neist – las teised teevad, nad ju terved. Parim viis natukenegi oma tervist hoida on lamada, teha rahulikult oma toimin-guid ja teisi juhendada.

Keegi ei ole polkovniku lesk põhjuseta. Põhjused peituvad enamjaolt minevikus ning on te-ma mälupildist kadunud. Kõige paremini saavad teda aidata spetsialistid, kuid psühhiaatri või psühholoogi juurde hüpohondrik on nõus minema, tuues põhjenduseks: “Ega ma hull ole!”. Enamasti on hullus ainuke, mida hüpohondrikul tema enda arvates pole.

Lähedastel on oluline mõista, et hüpohondrik vajab tähelepanu ja vaatamata tema kaeble-misele pole nemad tema haigustes süüdi. Talle tähelepanu andmine on lõputu protsess, mis lahendust ei too. Pigem vastupidi – tähelepanuga harjub kiiresti ja hüpohondrikul pole motivatsiooni oma juhtivrollist loobuda. Et olukorda muuta, tuleb ka ise väljendada olukor-raga rahulolematust ja süütundeta asemel pühendada rohkem aega iseendale. Sellest on abi ka polkovniku lesele. Kui talt võetakse tähelepanu, mis toidab ta vildakat ettekujutust endast, hakkab ta uusi tähelepanuallikaid otsima või võtab vastutuse. Muutuste periood on raske konfliktne, kuid elukvaliteeti tõstva tulemuse pärast tasub see tee läbi käia.

Ta ei lase enda jutule vahele segada.
Ta teab ja tunneb oma õigusi polkovniku haige lesena.
Ta teab, et arstid ei tea midagi ega anna talle meelepärast diagnoosi.
Ta tahab haigusi, millel on kõla.
Ta saab haigused, mil on kõla: nihilissimus acutus ja logorrhoea gradus gravis!
Ta põrmustab oma looja, autori, sest on visa kui vähk ja elab edasi kõige kiuste.

Esietendus Salme Teatris 26. mail 2017. Eel-esietendus Elvas festivalil Monomaania 21. jaanuaril 2017.