ÕHTULEHT | Indrek Ojari: „Salme Teatri trupp käib koos kuni surmani.“

12.09.2017​ | Jaanus Kulli

„Salme Teatrist on mul meeles hetk, ma mängisin ühes muinasjutus raehärrat ning vaatasin üle publiku tagaseinas olevaid klaase, mille taga istus tehniline personal. Millegipärast aastaid hiljem – olles juba Linnateatri näitleja –, mängides uuesti samal laval ja vaadates üle publiku uuesti neid aknaid, tekkis mul korraga sõlme või lahtiste otsade kinnisidumise tunne,” meenutab Linnateatri näitleja Indrek Ojari ühte teismeliseea erilist hetke Salme Teatri laval.

“See oli väga helge tunne. Et sa unistad lapsena päris suurest teatrist ja laval mängimisest ning aastaid hiljem saabki sinu unistus teoks,“ ütleb Ojari. „Ei ole midagi suuremat ja võimsamat, kui sa suudad oma unistused tänu õnnele, tänu kõrgemale jõule, tänu iseendale täide viia,“ teab Indrek, kellest sai Salme Teatri näitleja 1990. aastate alguses. Laupäeval tähistas Eesti vanim harrastusteater, Salme lultuurikeskuses tegutsev Salme Teater (omaaegne J. Tombi nimeline rahvateater) 70. sünnipäeva.

“Loomingulisus on kõige alus”

Indrek tunnistab, et Salme kultuurikeskusse viis teda tahtejõud. „Olen alati öelnud, et tahtejõud on see, mis koosneb tahtest ja jõust ning küllap siis tahe andis jõu, mis mind siit uksest sisse astuma sundis. Koputasin esimesele uksele ja nii olingi platsis,“ meenutab Indrek, keda teater tõmbas tegelikult juba lapseeas ning kes enne Salme Teatrit käis Kullo huvikeskuse näiteringis.

Salme Teatrit või laiemalt – harrastusteatri truppi iseloomustades ütleb Indrek, et see oli vapustav seltskond, kes seal koos käis. „Arvan, et nad käivad koos kuni surmani ja et seda punti hoiab koos ühtekuuluvustunne. Võimalus julgeda olla kõigi ees aus, kiita üksteist, mõelda loominguliselt. Loomingulisus on kõige alus, kõige olulisem asi siin maailmas, ilma milleta poleks meil üldse mingisugust progressi. Samuti on oluline uudishimu: mida teater endas kätkeb ning miks me teatrisse minnes ja sealt ära tulles ennast õnnelikuna tunneme. Mina vastust ei tea, aga nii ongi parem.“

Aukartus elukutseliste vastu

Indreku sõnul ei julgenud ta lavakooli sisseastumiseksameid tehes isegi mõelda sellele, et tal on seljataga varasem teatrikogemus. „Laulsin ette ühe laulu lavastusest „Ema Courage“ ja kadunud Reet Neimar sai aru, et ma olen Salong-Teatris selles tükis kaasa teinud. Mõtlesin: läbi, mind vastu ei võeta, sest ma pole puhas leht. Õnneks nii ei läinud,“ ütleb Indrek, kelle kursuse juhendajaks sai Ingo Normet.

Praeguseks 13 aastat professionaalse näitlejana lavalaudu tallanud Indrek ütleb, et üldjuhul on harrastusteatri näitlejad tundnud professionaalse teatri vastu alati aukartust. „Rohkem, kui professionaalsed näitlejad ise oma eriala vastu tunnevad. Sest paratamatult tekib igal erialal aastatega rutiin,“ teab ta omast kogemusest.

Viimasel ajal jutuks olnud võimaliku verevahetuse kohta ühes või teises teatris ütleb Indrek: „Mul on väga kurb, et teater on saanud külge poliitilise varjundi. Teater on koht, kuhu ma soovin, et publik läheks lootuses saada midagi positiivset ja lahkuks sealt samuti positiivse elamusega. Ärme lõhu seda illusiooni! See on üleskutse kõigile, kes teevad professionaalset teatrit. Minu soov on, et kes teatrit teevad, tehku seda kirega edasi ja jätame publikule rõõmu, mille pärast me ise päevast päeva teatrimajja läheme ja sealt lahkume.“

Merle Jääger: „Laval on sulle lubatud palju rohkem kui päris elus.“

„Harrastusteatri inimesed on kõik peast natuke segased, sest normaalne inimene ei tee pärast tööd teatrit. Normaalne inimene ju ilma napsuta püünele ei roni,“ teab Vanemuise teatri näitleja Merle Jääger ehk Merca, kes sattus Salme Teatrisse ehk tollase nimega veel Jaan Tombi Rahvateatrisse 1982. aastal.

„Tegelikult on asi selles, et jube tore on olla vahepeal keegi teine ja laval on sulle lubatud palju rohkem kui päris elus. Näiteks mäletan oma lapsepõlvest, et ma pidevalt käisin ema-isa riidekapi kallal, panin mingisugused kaltsud selga ja nii ma siis peegli ees mängisingi, et olen keegi teine. Ma kogu aeg mängisin kedagi teist. Ma lausa nautisin seda. Arvan, et see on üks põhjus, miks inimesed rahvateatrisse tee leiavad – et sa saad argipäevast välja.“

Merca ütleb et inimestega, kellega ta harrastusteatris kokku puutus, suhtles ta ka väljaspool lava. „Kogu see kamp oli väga lahe.“ Oma näitlejateteed alustas ta juba teises klassis, kui läks Tallinna Pioneeride Palee näiteringi Aia tänaval. „Aga miks ma Salme teatrisse komistasin, ma tõesti ei mäleta. Ju ma teatrisse väga tahtsin, mis on mul isast kaasa antud geneetiline hälve. Isa oli kunagi noores põlves kõva harrastusteatri tegija.“

Tombi rahvateatris oli Merca kolm aastat. „Siis läksin ma õppima Tallinna kaugõppekeskkooli, oli vaja tööl käia ja teater vajus tagaplaanile. Aga lavakasse tahtsin ikka minna ja sain ka esimese raksuga sisse,“ ütleb Merca, kellele Salme Teatri lavalaudadelt meenub ennekõike lavastus „Doktor Dolittle“, kus ta mängis ahvi.

Salme Teatris on mänginud nii Ulfsak kui ka Komissarov

Lisaks Merle Jäägerile ja Indrek Ojarile on Salme Teatris mänginud ja hiljem elukutselise näitleja tee valinud Kärt Tomingas, Anne Reemann, Liina Tennosaar, Kristo Viiding, Jim Ashilevi, Mart Koldits, Tõnu Lensment, Marilyn Jurman, Viiu Härm, aga ka kadunud Lembit Ulfsak ja Kalju Komissarov.

Tähtpäeval esitles teater ka piiratud tiraažis juubeliraamatut „Salme Teater – 70 aastat rahvakultuurimissiooni”, millest saab kinnitust, et Salme Teatril on väärikas ajalugu koos nimekate lavastajatega, nagu Leo Kalmet, Kaarli Aluoja, Ellu Puudist, Aime Lutsar ja teised.

ÕHTULEHE ARTIKKEL SIIN